Klubist

Käsipalliklubi “Viljandi HC” asutati 1991. aastal. Klubi põhikiri võeti vastu 01.02.1995. aastal. Vastavalt klubide tüüppõhikirjades tehtud muudatustele on muudetud ka
“HC Viljandi Käsipalliklubi” põhikirja kaks korda. Klubi nime ei ole asutamisest saati muudetud, mis on “HC Viljandi Käsipalliklubi”. Klubisse kuuluvad kõik, kes soovivad tegelda käsipalliga ja tunnistavad põhikirja.  Klubi loomisaastal oli klubi president Lembit Nelke, vahepeal oli Margus Lemming. Praegusel hetkel klubi presidenti ei ole.

Viljandi HC kohad Eesti Meistrivõistlustel

2022 – 2
2021 – 4
2020 – jäi pooleli
2019 – 5
2018 – 3
2017 – 3
2016 – 2
2015 – 3
2014 – 3
2013 – 4
2012 – 3
2011 – 4
2010 – 4
2009 – 4
2008 – 4
2007 – 5
2006 – 5
2005 – 6
2004 – 6
2003 – 3
2002 – 6
2001 – 4
2000 – 5
1999 – 6
1998 – 3
1997 – 3
1996 – 4
1995 – 6
1994 – 9
1993 – 5
1992 – 6
1991 – 7
1990 – 6
1989 – 5
1988 – 6
1987 – 3

Klubi tegevusvaldkonnad

KOONDAME Viljandi Maakonnas oma klubisse käsipallihuvilisi, sealhulgas
ka veterane ja organiseerime neile klubilise tegevuse kaudu käsipallialaseid üritusi (treeninguid, võistlusi, seminare jne.).
POPULARISEERIME käsipallimängu ja selle kaudu tervislikke eluviise.
ANNAME koostöös Viljandi Spordikooliga lastele alastes 6. eluaastast käsipallialaseid oskusi ja teadmisi, et tagada mängijate käsipallialane järjepidevus noorteklassides.
OSALEME:
– vabariigis käsipallialast tegevust koondavas alaliidus Eesti Käsipalliliit,
– maakonnas sporti koordineerivas ühingus Viljandimaa Spordiliit.
ORGANISEERIME:
– jõuluturniiri meestele,
VIIME läbi vabariiklikke käsipallivõistlusi:
– vastavalt kalenderplaanile Eesti noorte meistrivõistlused,
– vastavalt kalenderplaanile Eesti noorte karikavõistlused,
– EMSL JÕUD meistrivõistlused meestele ja poistele,
– Eesti rannakäsipalli meistrivõistlused,
– vastavalt Eesti Käsipalliliidu kalenderplaanile meeste meistrivõistluste meistriliiga ja karikavõistluste mänge.

KORRALDAME õpetajatele ja aktivistidele käsipallialaseid seminare.
ORGANISEERIME aastaringselt lastele käsipallikallakuga spordilaagreid.
TEGELEME VILJANDI HC käsipallimeeskonna regulaarse treenimisega ja osavõtuga Eesti karika- ja meistrivõistlustest meistriliigas, Balti Liigas ja Eurosarjas
SAMA ka noortemeeskonnaga vabariigi meeste esiliigas.
OSALEME eelnimetatud meeskondadega kontroll- ja sõprusturniiridel Eestis ja välismaal.

Käsipalli sünd ja areng Viljandimaal aastani 1990 Marko Koksi bakalaureusetöö.

Viljandi käsipalli ajalugu

Käsipall Viljandis aastani 1959.

Käsipalli tõid Viljandisse saksalsed. Eestis ja Viljandis enne Teist maailmasõda käsipalli võistlusspordina ei harrastatud. Viljandis peeti esimene väravpallivõistlus 16. august 1941 kahe saksa sõjaväemeeskonna vahel. Mängutulemuseks oli 16:10. Ajalehe Sakala andmetel jälgis mängu rohkesti kohalikke spordihuvilisi.
Viljandlaste esimene mõõduvõtmine käsipallis sai teoks 1942. aastal 22. juulil. Siis kohtusid spordiselts Sakala ja Siniallikul peetava noortelaagri koondmeeskond. Ajalooline mäng lõppes 2:2 viigiga. Samal suvel peeti veel mitu mängu saksa sõjaväelastega. Samuti toimusid kolmed kursused käsipalli õpetamise eesmärgil. Kursuste juhendajateks olid Kehalise Kasvatuse Instituudi õppejõud Herbert Niiler ja viljandlane Toivo Õunap, kes oli lõpetanud Varssavi Kehalise Kasvatuse Instituudi. Õunap oli ühtlasi Viljandi esimene käsipallimeeskonna organiseerija. “Meeskonda kuulusid peamiselt kergejõustiklased, kes jaksasid joosta ja jõudsid hüpata. Käsipall oli suvisel treeningul heaks vahelduseks,” on meenutanud Toivo Õunap. 1942. aastal toimus maakonnas neli spordikursust 191 osalejaga ja kõigil kursustel õpetati ka käsipalli reegleid ja elemente.

1943. aasta kujunes käsipalluritele juba võistlusrohkeks ja toimusid ka esimesed Eesti meistrivõistlused 11:11 mängus. Viie meeskonna turniiril osales ka Viljandi Sakala esindus. Sakala meeskond alustas Eesti meistrivõistlusi koosseisus: Toivo Õunap, Udo Altpere, Uno Altpere, Evald Kull, Gennadi Gorshkov, Henn Arvo, Heldur Tüüts, Hubert Adari, Heino Koik, Alfred Pruuli, Valter Kalam, Arnold Uibo, Alfred Osaling. Esimeste meistrivõistluste avamäng leidis aset Viljandis 15. augustil 1943. Sakala meeskond kohtus peafavoriidi Estonia I meeskonnaga ja kaotas 3:12. Edasi kaotati veel Tartu Kalevile 4:9 ja Narva spordiklubile 4:7, kuid võideti Estonia II meeskond 9:5. Nii lõpetati meistrivõistlused neljanda kohaga.
Ajalooline oli ka 26. juuli, mil Viljandis peeti esimene võistlusmäng naiskondadele. Kohtusid kaks Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudi üliõpilastest koosnenud naiskonda. Tulemuseks oli taas väravatevaene 2:2 viik.
Meistrivõistlusi kavatseti korraldada ka 1944. aastal, kuid lähenev rindejoon ei jätnud sellegi spordiala harrastamiseks enam võimalusi.

Ajavahemikul 1944-1955 oli käsipall Viljandis, nii nagu kogu Eestiski, unustuste hõlma vajunud. Aastal 1955 hakati käsipalliga jälle tasapisi tegelema. Tuleb aga märkida seda, et nii 1941-1944 kui ka peale sõda 1955-1958 tegelesid käsipalliga peamiselt teiste spordialade esindajad nagu korvpallurid, jalgpallurid, kergejõustiklased ja suusatajad, kuna spetsiaalsed käsipallurid hakkasid välja kujunema alles 1959. aastal.

Endel Lõks enda käsipallialasest tegevusest 1959- 1983

Käsipall on mänginud üsna suurt osa minu elus, ning praegu valutan südant selle spordiala tuleviku pärast Eestis. Mina tegelesin alguses väga paljude spordialadega. Käsipalli avastasin enda jaoks alles 1959. aastal ja täiesti juhuslikult. Enne seda polnud ma sellest mängust midagi kuulnud. Olin tol ajal (1952- 1963) Abja rajooni spordijuht. Meile tuli VSÜ* “Jõud” käsipalli meistrivõistluste juhend. Otsustasime sellest osa võtta. Selleks, et mängust aru saada otsisime välja mõned mehed, kes olid Saksa sõjaväes sellega veidi tegelenud ja saime neilt infot määruste kohta. Ajasime kokku umbes 10-15 mehelise pundi ja hankisime ühe palli, proovisime mõned korrad harjutada. Et pääseda “Jõud” MV-le nelja hulka tuli pidada eelmäng Viljandi rajooniga. 15. septemberil 1959. aastal see ajalooline mäng toimus praeguse Maagümnaasiumi spordiväljakul. Viljandi mehed olid meist siiski natuke rohkem kogenud ja me kaotasime selles mängu seisuga 3:7. Kuna mul oli selleks mänguks mõningaid eeldusi, siis hakkas asi mind huvitama. Järgmisel aastal valmistusime juba tõsisemalt ja 1960. aastal Eesti MV saime 5. koha ning “Jõud” MV 2.  koha.

1960. aasta hilissügisel pidasime ka käsipalli 7×7 Abja rajooni MV, 2 naiskonna ja 4 meeskonna osavõtul. 1961. aastal läksime üle 7×7 käsipallile, kuna 11×11 käsipalli harrastamine likvideeriti üle NSV Liidu. Käisin õppimise otstarbel käsipalli vaatamas NSV Liidus mitmes kohas. Näiteks NSV Liidu MV Kaunases, NSVL noorte MV Riias ja edaspidi veel mitmes kohas. Sellest oli palju kasu oma edaspidises tegevuses nii treenerina kui ka mängijana.
1963. aastal likvideeriti Abja rajoon ja liideti Viljandi rajooniga ning minu elu sai seotud edaspidi mitmeteks aastateks Viljandiga. Olin tolleaegse Viljandi Spordikomitee instruktor, edaspidi veel VSÜ “Jõud” Viljandi rajooni Nõukogu instruktor kuni 1992. aastani, mil jäin pensionile. Käsipallialase tegevuse aga lõpetasin 1983. aastal seetõttu, et minu ema jäi raskesti haigeks ja ma ei saanud enam ilma mööda ringi sõita päevade kaupa kodus olemata ja sellepärast pidin loobuma. Üheaegselt minuga lõpetasid veel üle Eesti terve rida treenereid (eriti naiste treenereid) ja selletõttu sai ka naiste käsipall Eestis üsna tugeva tagasilöögi ja on praeguseks praktiliselt lakanud olemast.

Ma olin küll nimeliselt VSÜ “Jõud” instruktor, kuid praktiliselt tegelesin enamiku ajast käsipallitreenerina. Alguses tegelesin kõikidega – nii noorte kui ka täiskasvanutega ja mängisin ise kaasa veel kuni 1971. aastani. Oma tippajaks treenerina loen ajavahemikku 1970-1980, mil olin pidevalt tütarlastega vabariigi tipus. Olin selline fanaatiline treener, kes oma isiklikust elust ja heaolust suurt ei hoolinud. Käisin mööga rajooni ringi, treeningud olid mul mitmes erinevas kohas ühe päeva jooksul. Samas mitmes kohas puudusid võimlad, mängida ja treenida tuli rahvamajade, kultuurimajade või koolide väga väikestes saalides. Käisin näiteks Võhmas, Nuias, Abjas, Mõisakülas, Kolga-Jaanis, Tääksis ja veel paljudes kohtades. Peale selle oli mul 2 korda nädalas Viljandi Spordihoones suure saali tunnid. Laupäevadel ja pühapäevadel kui suur saal oli vaba või vabanes, pidasime võistlusi või käisime mujal võistlemas. Väga palju pidasime turniire ja sõpruskohtumisi Lätis ja Leedus.

Minu parimad saavutused käsipalli alal. Isiklikult olin Eesti MV saanud parimana 4. koha 1961. aastal. 3 korda tulin VSÜ “Jõud” meistriks (1962, 1963, 1964). 1961 ja 1962 tunnustati VSÜ “Jõud” parimaks käsipalluriks, ning peale selle olen saanud suure hulga hõbe- ja pronksmedaleid “Jõud” MV-tel.

Treenerina olin Eesti poiste koondise treener 1963. ja 1964. aastal. 1963. aastal käisime NSVL noorte MV-tel Ukrainas ja saime 8. koha. Minu juhendatud naiskonnad on saanud Eestit naiste MV-tel 1961. aastal 2. koha, 1963. aastal 3. koha ja 1965. aastal 3. koha. VSÜ “Jõud” naiste meistriks on tulnud naiskond 6 korda (1964-1969), VSÜ “Jõud” noorte meistriks 5 korda (1977-1980, 1982) ja Eesti noortemeistriks 1 kord (1973). Tol ajal peeti ka koolinoorte meistrivõistlusi “Noorus spartakiaad”. Poistega tulime meistriks 1962, 1963, 1964, tütarlastega 1974. Peale selle igasugustelt noortevõistlustelt hulgaliselt hõbe- ja pronksmedaleid.

Eesti koolinoorte koondisesse on kuulunud väga palju minu õpilasi, eriti tütarlapsi. Näiteks Mari Juust, Marje Lanbut, Urve Talvik, Ulvi Moks, Nanni Kull, Riina Noor, Katrin Kermes, Ene Kallak, Svetlana Petrova, Mare Luht, Kaja Otsing, Ene Ilves, Eda Toom, Marika Oja. Poistest NSVL noorte meistrivõistlustel mängisid Johannes Luksepp, Arvo Kama, Andres Soo, Rein Vaher ja Margo Leemet.

Eesti täiskasvanute koondisesse on kuulunud läbi aegade naistest Malle Priidik, Arli Sepp, Evi Lind, Marje Lanbut, Ulvi Moks, Ene Kallak ja meestest Johannes Luksepp, Rainer Ahjupera. Koolinoorte spartakiaadi koondistes olid mul väga head väravavahid: Urve Talvik ja Svetlana Petrova. Minu kasvandikest on lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna käsipalli eriala 8 inimest, nende hulgas ka praegune Viljandi spordijuht Ilmar Kütt.
Noori käisin ma ise mööda koole otsimas, ma ei jäänud lootma ainult nendele, kes tulevad ennast pakkuma. Otsisin kehalise kasvatuse tundides andekaid, selleks tegin seal mõned katsed, eriti jälgisin viske oskust, sest kui viskevõime puudub, siis ei saa ka kõige suurema treeninguga seda arendada. Veel otsisin vasakukäelisi ja pikakasvulisi noori. Mis puutub käsipalli kui sporti, siis minu arvates on see üks parimaid sportmänge. Esiteks reeglid on võrdlemisi lihtsad. Ta arendab kõike: kiirust, jõudu, osavust, vastupidavust, julgust.

Tööd on tehtud küll ja arvan, et olen kindlasti mingi jälje jätnud Eesti käsipalli. Ainult see praegune seis tekitab pessimismi, sest treenerite kaader vananeb, uut eriti peale tulemas näha pole. Kui tahetakse asja parandada tuleb kindlasti midagi kardinaalselt ettevõtta just noorte treenerite töölerakendamiseks.

(Kirjavahetus Endel Lõksiga. 14. 02. 2000)

Vestlus Johannes Lukksepaga

• Mis aastatel töötasite käsipallitreenerina Viljandis?
Aastatel 1968 –1983.
• Keda treenisite?
Treenisin vs. “Jõud” Viljandi meeskonda. Maaspordimängudel ka noormehi.
• Mis aastal ja miks lõpetasite töö treenerina?
1983. aastal siirdusin tööle Suislepa kolhoosi.
• Nimetage paremaid käsipallureid, keda treenides juhedasite.
Rainer Ahjupera.
• Nimetage paremaid saavutusi oma treeneritöö ajal Viljandis.
Eesti MV II ja III koht.
• Missuguseid iseloomuomadusi Teie meelest käsipall arendab?
Jõud, kiirus, vastupidavus,osavus.
• Teie arvamus käsipalli arengust Viljandis ja selle tulevikust üldse.
Eesti käsipalli areng on olnud lühikene. Baseerudes peamiselt endiste treenerite õlgadele, eriti Endel Lõksile. Tol ajal ei olnud see spordiala populaarne, mille tegijaile ei jätkunud vajalikke resursse ega saalipinda vajaliku taseme saavutamiseks. Praeguseks on saali probleemid vähenenud ja ma arvan, et see on hea algus arenguks. Praegu töötava treener Lembit Nelke töö kannab vilja.

(Vestlus Johannes Luksepaga. 2. 01.2000)

Vestlus Tiia Püviga

• Mis aastal alustasite tööd käsipallitreenerina Viljandis?
1984. aasta oktoobris.
• Teatavasti tegelete praegu ainult tütarlaste treenimisega Võhmas. Kas tööd alustades
juhendasite ka poiste treeningrühmi?
Jah.
• Mis vanusegruppe treeniste ja kui kaua kestis töö poistega?
Põhiliselt treenisin 6-8. klassi poisse.
• Miks lõpetasite töö poistega?
Kuna Võhma koolis on ka jalgpalli trenn. Enamus poisse käib jalgpalli mängimas. Treening ajad ühtivad või on järjest.
• Kas oli mõni õpilane, kes jäi eriliselt meelde poistega töötades?
Ei .
• Nimetage mõned käsipallureid, keda juhendasite oma töö ajal.
Rainer Rebane, Sergei Medvedev.
• Nimetage oma paremad saavutused töötades noormeestega.
Vabariiklikel võistlustel väljas ei käinud. Osalesime vaid maakonna koolidevahelistel võistlustel.
• Missuguseid iseloomuomadusi Teie meelest käsipall arendab?
Tahtejõudu, sihikindlust, kohusetunnet, täpsust, sõbralikkust.
• Teie arvamus käsipalli arengust Viljandis ja selle mängu tulevikust üldselt.
Loodan, et Viljandi käsipall on tõusuteel, aga niikaua, kui on sellel alal eestvedajaid. Tuleks
populariseerida koolides käsipalli, tõhustada tööd noortega

(Vestlus Tiia Püviga. 27. 12. 1999)

Vestlus Ilmar Kütiga

• Mis aastal alustasite tööd käsipallitreenerina Viljandis?
1974. aastal.
• Kas Viljandis tööd alustades juhendasite ainult poiste treeningrühmi või treenisite ka
täiskasvanuid?
Poisse juhendasin aastatel 1974-1976 ja täiskasvanuid aastatel 1983-1986.
• Mis aastal ja miks lõpetasite töö noorte käsipalluritega?
Aastal 1976. Kuna treeningud toimusid ühiskondlikus korras, spordikoolis osakond puudus, siis oli raskusi saaliga ja ka põhitöö ja enda osalemine Eesti meistrisarjas segasid.
• Mis sundis Teid hiljem uuesti alustama tööd treenerina ja kaua kestis Teie töö meeskonna juhedamisel?
Meeskonnal puudus treener ja kuna ka ise mängisin, siis olin mängiva treeneri rollis, viies läbi ka treeninguid.
• Nimetage paremaid käsipallureid, keda olete Viljandis töödates juhendanud.
Agu Oruväli ja Rainer Ahjupera.
• Nimetage mõned paremad saavutused Teie treeneritöö ajal Viljandis?
Eesti MV pronksmedal ja kaks korda neljas koht meistrisarjas.
• Missuguseid iseloomuomadusi Teie meelest käsipall arendab?
Käsipall õpetab enda eest seisma, võitlema, kiirelt reageerima, oma keha valitsema, teistega arvestama ja ausust.
• Teie arvamus käsipalli arengust Viljandis ja selle mängu tulevikust üldse.
Käsipall Viljandis on olnud kogu aeg vaeslapse rollis, kaua aega pole olnud spordikoolis käsipalliosakonda.Ka treenereid on nappinud. Julgen loota, et käsipallil on Eestis tulevikku. Käsipall on väga populaarne ka Euroopas ja kõigis Põhjamaades. Ma arvan, et tuleks rohkem laiendada noortetööd Eestis.

(Vestlus Ilmar Kütiga 19. 03. 2000)

Vestlus Lembit Nelkega

• Millal alustasite treeneritööd Viljandis?
1. veebruaril 1987. aastal.
• Teatavasti olite enne Viljandisse tulekut treener Tapal. Miks tulite elama ja töötama just Viljandisse?
Kuna Viljandi Näidissovhoosis (Päril) sai valmis uus küllaltki suur võimla ja loodavas spordikoolis avati käsipalliosakond, siis tegi Viljandimaa spordijuht Ilmar Kütt ettepaneku sisuliselt jätkata vahepeal hääbunud legendaarse käsipallifanaatiku Endel Lõksi nn. elutööd. Olin eelnevalt 25 aastat ise harjutanud ja hiljem lapsi treeninud väikeses (24×14 m) võimlas, siis oli unistuseks pääseda tööle suuremasse saali. Samas ka teadsin, et siirdun vabariigi kõige sportlikumasse linna. Tulek ei olnud kerge, kuna jäid maha minu poolt kasvatatud elujõulised käsipalligrupid, eriti 1975. aastal sündinud poiste spordiklass, mis hiljem lagunes. Lahkumine kujunes loodetust palju raskemaks.
• Kas huvilisi oli palju ja kui hea oli sportlaste kontingent, kellega pidite tööd alustama?
Eelnevate aastatega oli poiste käsipallist saanud Viljandis ainult mälestus ja alustada tuli süsteemset tööd tühjalt kohalt. Alustasin õppeaasta keskel ning elujõulisi gruppe ei suutnud sel aastal koguda. Huvilisi õpilasi oli, kuid töövõimega oli probleeme. Tegin vea ja võtsin 15- 16. aastate poiste grupi, kellel puudus algõpetus. Ei suutnud aidata järele nende poiste tahtelisi omadusi selle raske sportmängu õppimiseks. Sain järjekordselt kinnitust tõsiasjale, et elujõulise grupi tuumik tuleb võtta umbes 10. aastastest poistest, et jõuaks kasvatada sportlikku töökust. Esimese normaalse grupi sain järgmisel hooajal põhiliselt Puiatu õpetaja Ilmar Laikoja kooli poistest, kellest praegu mängivad meistriliigas Marko Koks, Taavi Nelke, Mihkel Jürisson, Marko Peterson, Rivo Tars, Igor Zirnov.
• Kas Viljandis tööd alustades juhendasite ainult poiste treeningrühmi või treenisite ka täiskasvanuid?
Kuna Viljandis oli siis ja on praegugi poeglastele palju spordialasid, oli valikuvõimalus õppeaasta keskel vähene ning väga produktiivset treeningtööd lastega esimesel aastal ma ei saavutanud. Siis saingi põhitähelepanu pööratud meistrisarjas mängivale Viljandi linnameeskonnale. Ain Pinnoneni abiga saavutasime 1987. aastal Eesti meistrivõistlustel pronksmedali.
• Kas treeninggruppides osalejaid on praegu küllaldaselt, et võiks saavutada märkimisväärseid kohti tiitlivõistlustel või on mängijate arv varasemaga võrreldes vähemaks jäänud?
Teeninggruppides väga napib andekaid, töökaid, mängulise mõtlemisega, tugeva närvisüsteemiga, keskmisel tasemel kehalise võimega poisse, kellest annaks kasvatada tippkäsipallureid. Treeninggruppides osalejaid veel leiaks, kuid neil puudub töövõime. Varasemaga võrreldes on laste kehalised ja tahtelised võimed jäänud märgatavalt halvemaks. Tiitlivõistlustel märkimisväärse koha saavutamiseks on vaja teha aga palju tööd. Pean tunnistama, et heade mängijate arv on varasemaga võrreldes vähemaks jäänud.
• Nimetage paremaid käsipallureid keda Viljandis töödates olete juhendanud.
Marko Koks, Kristo Järve, Paavo Nelke, Ain Pinnonen, Mikola Naum.
• Nimetage mõned paremad saavutused Teie treenertöö ajal Viljandis.
Eesti meeste meistrivõistlustel pronksmedalid aastatel 1987, 1997, 1998. Eesti A- vanuseklassi noormeeste meistritiitlid aastail 1993, 1994, 1998.
• Missuguseid iseloomuomadusi Teie meelest käsipall arendab?
Töökust, tahtejõudu, sihikindlust, otsustusvõimet, kollektiivsust, ausust, laiendab silmaringi (võistlusreisid).
Lühidalt – arendab mehelikke omadusi.
• Teie arvamus käsipalli arengust Viljandis ja selle mängu tulevikust üldse?
HC Viljandi Käsipalliklubi ja spordikooli käsipalliosakond on vabariigi käsipalliringkonnas kindlasti ühel juhtival positsioonil. Seoses uute spordibaaside valmimisga ja treeningutingimuste laienemisega Viljandis tuleks spordikooli võtta tööle veel käsipallitreenreid. Loodan käsipalli aktiivsele laienemisele maakonnas, eriti siis kui
valmivad spordisaalid Kõpus (Ilmar Laikoja), Holstres (Andi Kõrva), Suure-Jaanis (Erla Soots). Nii maailma, Euroopa kui ka vabariigi mastaabis on käsipallil spordis kindel koht. Paljudes Kesk- Euroopa riikides ja mujal maailmas on käsipall üheks populaarsemaks sportmänguks riigis.

(Vestlus Lembit Nelkega. 4. 02. 2000)

Info pärineb Vitali Vorobjovi uurimustööst “Käsipall” 2000. Uurimustööd aitas koostada Erla Soots.