Ajasime Ott Varikuga juttu “Timeout” kohvikus esmaspäva ennelõunal.
“Tere, Ott!”
“Tere!”
“Oled käimas Viljandis. Kui pikalt nüüd siinmail?”
”Neljapäeval tulin õhtul ja kolmapäeval tagasi.”
”Sul nüüd esimene hooaeg Soomes seljataga. Kuidas rahule jäid?”
“Kui hooeag märtsis, märtsi lõpus, läbi saab siis on ikka vähe kehvasti läinud. Sats oli noor ja kogemust väga polnud. Mina olin seal üks vanemaid, trennis olin kõige vanem mees platsimeestest, see näitab, et meeskond on ikka väga noor. Tulemusi ikka taheti, medali kohta ika taheti, aga otsustavad mängud, just kodumängud, mis oleks tulnud võita, mis oleks tähtsaid punkte andnud, me kaotasime. Ei ole rahul tegelikult. Oleks soovinud, et paremini läheb, aga esimene hooaeg ja noored poised ja mis seal ikka.”
“Viskasid palju väravaid?”
“Põhiturniiril jäin väravaküttide edetabelis teiseks, kogu liiga peale.”
“Pikendasid nüüd lepingut järgmiseks aastaks. Järelikult klubi jäi sinuga rahule?”
“Klubi jäi ikka rahule, sest nagu Soomest pole väga võtta vasakukäelist ja nurgamängijat seda enam. Eriti just vasakukäeline, eks see mängib palju rolli. Mitte ainult Soome liigas, vaid ka siin kohalikus liigas on vasaku käeliste mängijate vähesus.”
“Kuidas treenintingimused klubis on? Paremad kui Viljandis?”
”Jaah. Peab tõdema, et on paremad jah. Seal see elu on vähe teistmoodi. Seal tehakse väga palju vabatahtlikku tööd, kes tuleb aitab teeb klubi asju, pallid puhastatakse, saalid puhastatakse, vormid särgid, igal ühel oma töö nii, et seal tehakse hästi palju vabatahtlikku tööd. Kõige eest kantakse hoolt. Saal on hea ja selles suhtes on ikka väga hea.”
”Klubist lahkus Ardo Puna ja Taavi Tibar on nüüd naiskonna treener. Millised Sinu plaanid selles vallas on?”
“Mängime järgmise hooaja ära eks siis paistab, Mina olen selline meed, ega ma väga plane ette ei tee, katsun elada üks päev korraga. Väga kaugele tulevikku ei vaata.”
“Võib juhtuda, et järgmine kevad pakid kotid kokku ja tuled Viljandisse tagasi?”
“Kes teab jah, täitsa võimalik.”
”Aitäh!”
“Palun!”
