Teel trennist koondise laagrisse tegi spordihoone kohvikus pisukese pausi Kristo Voika. Kasutasime seda lühikest hetke ära, et mõni lause juttu ajada.
“Tere, Kristo”
“Tervist!”
“Oled koondise pausi ajal kodumail käimas.”
“Jah, Sai jõuludeks koju, ütleme nii.”
“Ütlesid käsipall24.ee-le, et II koht jõuluturniiril ongi tipp.”
(naeru kihistades) “Eks me üritame järgmine aasta uuesti ja püüame siis kõrgemale saada!”
“Kas tšehhi õlu on parem kui saksa õlu?”
“Vot see on raske küsimus. Nad on tegelikult ikkagi erinevad. Kui nüüd ikkagi lemmik valida, siis üks tšehhi õlu on tõesti parem kui teised.”
“Kas selle õlle pärast vahetasidki klubi?”
“Eii. (turtsatab naerda) Asi oli ikka puhtalt taseme vahes. Saksa neljanda liiga ja tšehhide Extraliiga tase on ikka täiesti erinev. Extraliiga tase on ikkagi kõrgem ja muidugi nii öelda profi tasemel mängimine. Saksa neljandas olin ma ikkagi enamasti tööl ja vähem platsi peal, nüüd on ikkagi vastupidi.”
“Seda on kena kuulda. Kuidas klubil läheb?”
“Nii ja naa. Ühelt poolt läheb nagu suurepäraselt, teiselt poolt kaks viimast mängu läksid aia taha, aga see on ka arusaadav. Pärast eelmise aasta meistrite Pilseni võitu tuli kõigil nagu selline väike pingelangus sisse, me kaotasime neli punkti Extraliigas siis, aga sellega midagi kaduma ei läinud kuna poole aasta mängud ja playoffid on alles ees, siis hullu pole mitte midagi.”
“Klubi on hetkel mitmes?”
“Asume hetkel viiendal tabelireal. Vahe kuuendaga on päris suur ja neljas pole eriti kaugel ees.”
“Oled Sa klubi organisatsioonilise poolega rahul?”
“Nii ja naa. Saksamaal olid asjad paremini paigas, selles klubis nad õpivad veel ja arenguruumi veel on.”
“On klubi Sinuga rahul, mänguaega saad?”
“Senini küll, pole midagi öeldud. Mänguaega saan küll ja veel. Õnneks on mul ka paarimees olemas, mängujuht, kellega me siis saame vahetada. Kellel parem päev juhtub olema, see siis ka mängib see päev rohkem. Mänguajaga ma olen väga rahul.”
“Kaks päeva tagasi rääkisin Rasmus Otsaga. Tema hakkab naist võtma. Kuidas Sul sellel rindel seisud on?”
“Ega ta ka kaugele ei jää. Üritan natukene paremini elu paika saada, aga ega ta kaugel vast ei ole.”
“Oled nüüd kakskümmend…”
“Novembris sain kakskümmend üheksa.”
“Kaua Sa väljamaal jätkata kavatsed?”
“Ma tõesti ei tea. Niikaua kui tahetakse… Nii kaua kui keegi teeb normaalse pakkumise normaalses liigas muidugi. Kui neid pakkumisi enam ei tule ja … kui siin hakata pere looma ja … , siis on võib olla mõttekam kodu tagasi tulla.”
“Siis tuleks Su pruudiga tõsised jutuajamised maha pidada!”
(naeruturtsatuste saatel) “Seda on juba kaks klubi üritanud teha. Saksamaal moositi teda, et jääksin Saksamaale mängima, aga mind pole kusagilt klubist ära saadetud ja eks tulevik näitab, mis saab. Praegu elan üks hooaeg korraga.”
“Mõni sõna ka koondisest. Mida arvad praegusest treenerist?”
“Alguses oli veidi võõrastav, aga mida aeg edasi seda paremini ma teda mõistan. Suhtumine ja põhjalikkus on ikka tasemel.”
“Sa koondses mängujuht. Kas pole Sina suutnud meeskonda käima saada või on koondise viimase aja kesistel tulemustel mingi muu põhjus?”
“Seal on nagu mitmeid põhjuseid, pole saanud parimat satsi kokku, nüüd üle tüki aja on, uued mehed tulevad ja nende lülitumine süsteemi võtab aega, aga lõppude lõppuks on kõik ikka enda taga kinni. Peame ise omad asjad ära tegema ja ise mehed seal platsipeal olema. Keegi muu meie eest seda mängu ära ei mängi.”
“Kaks mängu on tulemas. Võidate?”
“Mina annan endast rohkem ja veelgi, et need mängud võita. Mul on endalgi eelmine mäng Luksemburgiga väga hästi meeles, siinsamas Viljandi saalis, viha on suur nende vastu, sest lisandub veel seegi moment, et kaotasime klubiga Challenge Cup-il Luksemburgi klubile.”
“Tänud, et aja leidsid!”
“Kõigile Viljandi fännidele: Head uut aastat! Tehke tööd edasi, ma väga elan Teile kaasa seal Tšehhimaal!”
