Kehra HP&P vs Viljandi HC 24:20 (12:9)
Liiga(d) küll alustas(id), isegi kinupilti toodeti, aga II maailmasõja ajal saksa sõdurid said kinnipüütud ja vaikivatelt partisanidelt rohkem infot kui oli jooksval internetiseeritud sajandil võimalik leida neti avarustest. Ma tõepoolest ei tulnud selle pealegi, et pean seda arvet ise pidama. Süsteem logiseb.
Logisevalt algas ka see kohtumine. Esimese värava viskasid küll omad poisid, aga siis suudeti kahekümnendaks minutiks võõrustajad 9:4 ette lasta. Ära ütlemata ümmargune oli see rünnak.
See, et mulkidel meeldib taga ajada, peaks küll kõigile teada olema. Seda mainitud tegevust harrastatigi esimese poolaja viimasel kümnel minutil. Oma osa oli selles ka vanal karukasvu kogenud joonemehel Kristjan Koovitil, kes meelitas sinises särgis noore mängumehe pinki poleerima ja mõlemal korral vähendas meie sats vahet ühe võrra ja nii saadi kohvipausile miinus kolmega.
Teise poolaja esimese kümne minuti jooksul suutsid tibukollastes särkides mänginud mulgid teha kaks mittevajalikku viga (nimed ilma protokollitagi teada), mida karistati pingi poleerimisega ning taas leiti end miinus viie pealt.Visadust siiski piisab ja higi valati ämbritena. Seitse minutit veel minna ja Kehra satsil rahustavad kaks meest minutilise vahega närve. Tabavad Ruut ja Varik ning leitakse end kõigest miinus ühe pealt.Paraku olid võõrustajad lõpuminutitel grammikese kindlamad, meilt mõned kiirustatud ja ümmargused lahendused, mille vastati kindlalt realiseeritud võimalustega ning venitati vahe miinus nelja peale.
Mängitav mäng oli.
