Istub nina vastu akent
väike poiss ja aru peab:
küll on isal elu lihtne –
tema kõiki asju teab.
Teab, miks päike looja läheb,
teab, miks süda valutab,
teab, miks raha vahel vähe,
nurgast nurka jalutab.
Aga isa vastu akent
surub nina – aru peab:
küll on pojal elu lihtne –
nõnda vähe veel ta teab.
Oleks minul tema mured,
oleks lihtne elada,
aga minul käivad kured,
arved posti laekuvad.
Peagi poisist sirgub isa,
isast saanud vana mees.
Pojal peas on isa mõtted,
isal rahu rinna sees.
Nii need isad ja need pojad
eluaja õpivad,
oma nina vastu akent
igavesti topivad.
Lõpuks isasid ja poegi
vanaisaks hüütakse,
särasilmil lapselapsi
põlve peale säetakse.
(Heiki Vilep)
